Naissaare õnnetus ja ühtlasi võlu on tema asukoht. Saar lebab lainemurdjana risti Tallinna lahe suudmes, nii et iga võim, kes valdas Tallinna, tahtis endale ka saart. Tulemuseks on üheksa sajandit ajalugu, mis on pakitud üheksateistkümnesse ruutkilomeetrisse metsa.
„Naiste saar“
Saare nimi tähendab sõna-sõnalt „naiste saart“ ja see võib olla Terra Feminarum, mida kroonik Bremeni Adam mainis 1075. aasta paiku. Umbes 1250. aastast pärit Taani meresõidujuhis nimetab maamärki nimega Narigeth ning 1297. aastal keelas Taani kuningas Erik Menved saare künkal metsa raiuda, et see säiliks meremärgina. Keskaegsele Tallinnale oli saar linnamets ja hobusekarjamaa.
Rannarootslased
Saare elanikud ise ilmuvad allikatesse 1469. aastal: rootsikeelsed kalurid, hülgekütid ja laevalootsid, osa Eesti saarte rannarootsi kultuurist. Oma kodu kutsusid nad nimega Nargö. Aastatel 1561–1710 kuulus saar Rootsi kroonile; seejärel läks see koos ülejäänud Eestiga Vene tsaarile. Lõunaküla (Storbyn) jäi keelelt ja kommetelt rootsipäraseks ning 1850. aastatel ehitasid saarlased endale kabeli, mis kuulus Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse alla.
Ajajoon
| Aeg | Sündmus |
|---|---|
| u 1075 | Bremeni Adam mainib Terra Feminarumi, võimalik, et Naissaart |
| 1297 | Taani kuningas Erik Menved keelab saare metsa raiumise |
| 1469 | Esimesed teated saare rannarootslastest elanike kohta |
| 1705 | Rootsi rajab Põhjasõja ajal väikese kantsi |
| 1720 | Venemaa ehitab viie bastioniga kindlustuse |
| 1788 | Esimesed tuletornid põhja- ja lõunatipus |
| 1854–1855 | Briti ja Prantsuse laevastik hoiavad saart Krimmi sõja ajal enda käes |
| 1879 | Saarel sünnib Bernhard Schmidt, hilisem Schmidti teleskoobi leiutaja |
| 1913–1914 | Saarlased viiakse ära; ehitatakse kindluse patareid ja raudtee |
| dets 1917 – veebr 1918 | Madrused kuulutavad saarel välja „nõukogude vabariigi“ |
| 1918–1919 | Saksa okupatsioon; sõjavangilaager |
| 1934–1938 | Uue Maarja kiriku ehitamine ja pühitsemine |
| 1940 | Nõukogude okupatsioon; tsiviilelanikud viiakse ära |
| 1943–1944 | Enamik saarlasi põgeneb Rootsi |
| 1944 – 1990. aastate algus | Suletud nõukogude sõjaväesaar; meremiinibaas |
| 1995 | Asutatakse Naissaare looduspark |
| 2006 | Esimene Nargenfestival |
| 2018 | Maarja kirik pühitsetakse uuesti |
Kantsid, laevastikud ja piknik
Esimesed kindlustused olid tagasihoidlikud. Rootsi rajas 1705. aastal Põhjasõja ajal väikese kantsi; võidukad venelased asendasid selle 1720. aastal viie bastioniga muldkindlusega, et kaitsta Tallinna ja Peterburi mereteid. 1808. aasta juunis pidas Vene kutter saare põhjatipu lähedal lahingu Briti fregatiga. Krimmi sõja ajal seadsid Briti ja Prantsuse laevastik end 1854. ja 1855. aasta navigatsioonihooajaks lihtsalt saarel sisse ja kasutasid Naissaart baasina Tallinna blokeerimisel; nende surnud puhkavad saare kahel väikesel kalmistul.
19. sajandi lõpuks oli saarel leebem maine. Aastatel 1897–1898 mõõdeti välja üheksateist krunti ja kerkisid uhked suvilad koos oma sadamasillaga praegusest sadamast põhja pool.
Peeter Suure merekindlus
See idüll lõppes 1913. aastal. Pärast lüüasaamist Jaapanilt asus Venemaa sulgema Soome lahte raskete suurtükkide liiniga Tallinna ja Soome ranniku vahel — see oli Peeter Suure merekindlus. Naissaar oli üks peamisi positsioone. Tsiviilelanikud saadeti ära ning neile maksti hüvitist kodude, kalapüügi ja hülgeküttimise eest; kaevati sadamad, rajati umbes neljakümne kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee ja metsa kerkis rida betoonpatareisid.
Madruste vabariik
Kõige kummalisem episood järgnes Vene revolutsioonidele. 1917. aasta detsembris kuulutasid saare garnisoni kaheksakümmend või üheksakümmend madrust, mehed lahingulaevalt Petropavlovsk, Naissaare iseseisvaks riigiks: Nargeni „Soldatite ja kindluseehitajate nõukogude vabariigiks“. Nad valisid rahvakomissaride nõukogu, mille esimees oli anarhosündikalist Stepan Petritšenko, võtsid kasutusele must-punase lipu ja hümniks Internatsionaali, nimetasid lõunapoolse küla pealinnaks ning rääkisid oma raha väljaandmisest.
Vabariik püsis 26. veebruarini 1918, mil saarel maabusid Saksa väed. Madrused lahkusid Helsingi ja Kroonlinna poole ning lasid minnes kindlustusi õhku. Petritšenko kerkis uuesti esile kolm aastat hiljem bolševike vastase Kroonlinna ülestõusu juhina.
Kahe sõja vahel
Sakslased pidasid 1918. aastal saarel sõja- ja poliitvangide laagrit ning Vabadussõja ajal tegutses see sõjavangilaagrina edasi 1919. aastani. Rahu saabudes tulid saarlased koju. Naissaarest sai Eesti Vabariigi vald oma komandantuuriga; Eesti sõjavägi hoidis töös kahte patareid ja raudteed. 1934. aasta rahvaloendus luges kokku 449 inimest — 291 eestlast, kellest enamik olid sõjaväelased, ja 158 rootslast — ning samal aastal algas uue puukiriku ehitus.
Sõda ja pagulus
1940. aasta Nõukogude okupatsioon muutis saare taas sõjaväetsooniks ja tsiviilelanikud viidi ära. Saksa okupatsiooni ajal alates 1941. aastast lubati neil naasta, kuid kui rinne aastatel 1943–1944 tagasi tuli, läksid peaaegu kõik rootsi pered üle Läänemere Rootsi. Viissada aastat asustust lõppes mõne kuuga.
Suletud saar
Järgmised pool sajandit kuulus Naissaar Nõukogude sõjaväele. Merevägi rajas saare keskele meremiinide lao ja koostetehase — mida on sageli nimetatud Läänemere suurimaks — ning garnisoniküla Männikule. Põhjaosas paiknesid mereväe sideüksus, õhutõrje raketibaas ja piirivalvekordon. Peale tuletorni töötajate siin tsiviilisikuid ei elanud ja võõraid hoiti eemal.
Tagasitulek
Kui Vene väed 1990. aastate alguses lahkusid, põletasid nad allesjäänud miinidest lõhkeaine välja ja jätsid maha tuhandeid tühje kesti. 1995. aastal sai kogu saarest looduspark. Rootsi perede järeltulijad tulid tagasi, et taastada maju ja kirik, mis pühitseti uuesti 2018. aastal; raudtee ehitati osaliselt üles; ning alates 2006. aastast toob dirigent Tõnu Kaljuste Nargenfestival muusika metsas seisvasse küüni. Praegu on Naissaarel kümmekond püsielanikku ja esimest korda saja aasta jooksul avatud uks.
